Õpistsenaarium, mis rakendab kehakogemusliku või ökoloogilise tunnetusmudeli põhimõtteid.
Edasi oleme jõudnud juba vägagi kaasaega. Need on nüüd need õpistsenaariumid, mis on tulnud koos digivahendite ja interaktiivsete õpikeskondadega. Väga tähtis on siinjures koostöö ja teistelt õppimine. Samas ei pea enam olema ühes ruumis või kohas. Nüüd on võimalik õppida just erinevates eesti piirkondades. Abimeheks ongi digivahendid. Ka eelmises ülesandes toodi välja juba MOOCe, siis mulle tundub, et MOOCid sobivad siia selle mudeli juurde paremini. Suhtlemine ja sotsiaalsus on olulised. Koosõppimise kogemus oli ka vanasti, kuid seda piirasid olemasolevad vahendid.
Mulle meeldib selline lähenemine, kus õpimist võrreldakse ökosüsteemiga. Meid ümbritsev maailm on mitmekesine ja liigirohke. Konspektis on öeldus, et liigina võib õpiökosüsteemides käsitleda näiteks sarnaseid isikuid, sarnaseid ressursse (õppematerjalid, teenused) – ühte “liiki” kuuluvaid isendeid iseloomustab sarnasus tegutsemiskäitumises, huvides, väärtustes ja eesmärkides, või rollis mida nad ökosüsteemis täidavad. Siia alla kuuluvadki erinevad kogukonnad, võrgustikud. Tänapäeval on kõige populaarsem võrgustikuloomise keskkond Facebook, mida kasutavad väga paljud ka õppimise eesmärgil. Siit edasi oleme jõudnud tegelikult ka personaalsete blogideni, kus jagatakse oma kogemusi ja teadmisi teistega ja teistel on võimalik õppida.
Viimasel ajal on räägitud ka liitreaalsusest palju. Näiteks QR koodid, mida juba ka palju kasutatakse. Neid saab siduda edukalt liitreaalsusega kogemuslikus õppes. Olen ise vähe kokkupuutunud sellega, aga mulle tundub, et ajalugu tundma õppides saaks just kasutada liitreaalsust ja muidugi ka meid ümbritsevat keskkonda ja näha just seda, mida palja silmaga ei näe. Väga hea võimalus ka uurimustöid läbi viia ja andmeid koguda, mis siis hiljem arvutikeskkonda edastada ja seal analüüsida ning lõpuks sünteesida uusi teadmisi.
Heldi Aia 